“Kui me tahame olla edasi väga äge riik, siis me peame aru saama sellest, et uued, maailma muutvad ideed tulevad ajust, mitte nutiseadmest ja lapsed peavad õppima seda, kuidas oma ajust leida uusi ideid,” ütles Tartu Ülikooli ajuteadlane Jaan Aru.
Aru ütles, et kui ta ise sai 2014. aasta alguses oma esimese nutitelefoni, tekkis tal küsimus, et tema neuroteadlasena ei suuda hästi kontrollida, mida ta selles teeb, siis kuidas teised seda teevad. “Kui ma sain lapsed, tekkis küsimus, kuidas ma saan neid selle teema eest kaitsta, mis mind ajuteadlasena vastu maad surus,” rääkis ta, kuidas lapse aju ja nutiseadme kasutamise probleem sügavuti temani jõudis.
“Iga lapse aju on midagi erilist – vähemalt osa kõikidest praegu koolis või lasteaias käivatest lastest saavad kunagi järgmiseks Arvo Pärdiks või muuks ägedaks inimeseks, kes ühel või teisel viisil maailma muudab. Nende ajus on tohutult suur potentsiaal, aga me ei tea täpselt, millise lapse ajus ja me ei tea, kuidas seda sealt kätte saada, kuidas leida järgmist ägedat start-up’i tegijat või järgmist maailmamuutjat,” ütles ta.
Aru sõnas, et nutiseadmed on midagi, mis pigem laste ajupotentsiaali piiravad ja kastidesse suruvad. “Minu jaoks on hirmus mõelda, et selle asemel, et neid lapsi aidata, me tegelikult piirame neid ega aita nende ajul areneda ning jõuda selleni, mida see aju võiks teha,” märkis ta, et ajuteadlasena on tal sellest kahju.
Mida nutiseade ajuga teeb?
Aru selgitas, et lihtsustades võttes on ajus kaks osa: “Üks on see, mis paneb väga huvitavaid ideid kokku ja võib viia väga loovate asjadeni. Aga teine osa kontrollib, mida “loovuse meister” teeb – mida ta kokku paneb ja mida küsib. See teine ajustruktuur on vanem ja see paneb paika meie motivatsiooni ehk mis on need teemad, mis meid huvitavad.”
“Nutiseadmete probleem on see, et nad haagivad otse sellesse teise süsteemi – motivatsioonisüsteemi ja muudavad seda fundamentaalselt,” sõnas ta.
“Muidu lapse motivatsioonisüsteem ütleb, et vahepeal tahaks mängida ja koos teiste lastega midagi teha ja siis jälle midagi huvitavat mõelda, aga nutiseadmed on nii võimsad, et nad programmeerivad selle süsteemi lihtsalt ümber ja põhimõtteliselt “loovuse meister” on ainult selleks, et mõelda, millist järgmist lehte netis vaadata või millist järgmist mängu mängida. Kõik muutub nutiseadme keskseks!” tõi ta välja probleemi olemuse.
Aru tõi välja asjaolu, et nutiseadmed muudavad kõik muu meie aju jaoks igavaks: “Õppimine on mõttetu, teised lapsed on mõttetud. Muidugi, mitte kõikidel lastel ei lähe see nii halvasti, aga on lapsi, kelle jaoks on kõik muud asjad mõttetud, sest nutiseadmed on tema motivatsioonisüsteemi ümber programmeerinud.”
Mida lapse aju tahab?
See, mida lapse aju tahab, oleneb lapse vanusest. “Beebi aju vajab seda, et on turvaline, 2–3-aastase lapse aju vajab peale turvalisuse ka vaheldust ja sisendit, et tal oleks hea olla. Aga kõige muu hulgas vajab ta seda, et oleks pidevalt sisend, mis hoiab aju tegevuses,” selgitas ta.
“Kõik, kes on lapsevanemad, teavad, et vahel on frustreeriv ja päris raske leida tegevust lapsele, kes ütleb, et tal on igav,” ütles Aru, et siis kahjuks ongi käes see hetk, kus paljud vanemad pistavad lapsele pihku nutitelefoni ja avastavad, et lapsel ei olegi enam igav.
“Ma olen ise ka lapsevanem ja ma saan sellest aru, et lastega tegelemine on raske. See on väljakutse ja meil oleks palju lihtsam, kui me annaksime neile nutiseadmed kätte, aga ma kutsun üles leidma paremat viisi, kuidas lapse ajus olevat potentsiaali alal hoida ja paremini suunata,” ütles ta.
Aru tõi välja, et ühiskondlik surve on tegelikult väga suur probleem: “Meil on suhtumine, et me oleme e-riik, digiriik ja nutiriik ja see tähendab, et kõigile lastele tuleb nutiseadmed kätte anda ja see on õige viis – ei ole!” rõhutas ta.
“Kui me tahame olla edasi väga äge riik, siis me peame aru saama sellest, et uued, maailma muutvad ideed tulevad ajust, mitte nutiseadmest ja lapsed peavad õppima seda, kuidas oma ajust leida uusi ideid,” sõnas ta, et meie suure digieduloo varjus on ka oht nutikus hoopis kaotada.
“Me tahame praegu öelda, et oleme üks maailma ägedamaid digiriike, aga näiteks sellised riigid nagu Uus-Meremaa või Saksamaa, mille bürokraatia ja paberimajanduse üle me vahel naerame, on kümne aasta pärast on meist ka digiasjades ees, sest nende lapsed saavad nutiseadmed hoopis hiljem,” märkis Aru.
“On võimalik, et Eesti lapsed läbi kogu selle nutinduse muudavad meie riiki ja meid ennast kõiki vähem nutikaks,” ütles ta.
Mida lapse aju vajab?
Ajuteadlane rõhutas, et see, mida lapse aju tahab ja mida ta vajab, on erinevad asjad. “Võtame sellise näite, et enamik lapsi tahaks terve päev kommi süüa, aga see ei tähenda, et ta vajab seda – vastupidi sellel on negatiivsed tagajärjed,” tõi ta näiteks.
“Kui laps tahab nutiseadmes olla, siis see ei tähenda, et ta vajab seda. Lihtsalt tema ajumehhanism on läinud ülle võlli. Laps vajab seda, et tal oleks kodus turvaline ja hea kasvamiskeskkond, ta vajab seda, et ta saaks öösiti piisavalt magada ja tervislikult süüa – ta ei vaja nutiseadmeid üldse,” ütles Aru, et tema tahaks seda, et Eesti pered ja lapsed oleksid uhked selle üle, et nende lapsed ei ole nutiseadmes nii palju nagu teised.
“Ma ei ole nutiseadmete vastu, vaid me ei tohiks anda neid väikesele lapsele, kes jääb sinna nii kinni, et tema motivatsioonisüsteem muutub,” selgitas ta, et oluline on see, mida laps nutiseadmes teeb.
“Kui last juba huvitavad näiteks mustad augud või aju, siis on tal võimalik ise kõige selle kohta internetist järele vaadata. Tema motivatsioonikeskus ajus on juba leidnud nn oma asja, mida ta tahab seda,” märkis ta, et siis võivad nutiseadmed olla kasulikud ja aidata kaasa oma tee leidmisel.
Ta ütles, et seni, kui laps pole veel oma võimeid leidnud, ei tohiks talle nutiseadet kätte anda. “Nutiseade on nagu supervõime – kui sa oskad seda kasutada, siis saad võimendada seda, mida sa oskad ja tead. Aga kui sa ei suuda seda kasutada, siis ta orjastab su,” sõnas ta.
“Lapsevanemad peaksid valmis olema selleks, et lapse kasvatamine ei olegi kerge asi ja see, kuidas me oskame oma last suunata ja ise pingutada, defineerib ka meid ennast. Me kõik oleme laisad ja tahaks diivanil pikutada, aga meil on võimalik teha see otsus, et ma pingutan ja näen vaeva ning meie laste ajud tänavad meid selle eest,” pani ta lapsevanematele südamele.
Kas nutiseade mõjub nagu narkootikum?
Aru möönis, et nutisõltuvust võib võrrelda narkootikumidega: “Ma ei tea ühtegi inimest, kes annaks oma 2-aastasele lapsele heroiini, see üks laks on küll tugevam, aga kui me anname 2-aastasele lapsele kätte nutiseadme – siis jah, see on adekvaatne võrdlus.”
Ta tõi välja, et kui ka täiskasvanud inimestel on raske end nutitelefonist eemal hoida, siis lastel pole need aju osad, mis on seotud kontrolliga, veel välja arenenud.
Aga kuidas siis nutiseadmeid kasutada? „Igas peres võiks põhimõtteliselt olla nii, et vähemalt söögi ajal ei ole emal-isal nutitelefoni, siis pole ka lastel – et on mingi aeg, mil me oleme üksteise päralt. Iga pere võiks sellise väikese kokkuleppe teha,“ andis ta nõu.
“See ei ole argument, et laps jääb siis nutimaailmast maha, kui me talle kohe nutiseadet pihku ei pista,” märkis ta, et mida hiljem ja mida vähem laps nutiseadmega kokku puutub, seda parem.
“Kui me alustame päris väikesest lapsest, kes ei ole veel nutiseadmega kokku puutunud, siis on võrdlemisi lihtne seda üldse mitte talle tutvustada – muidugi võib vaadata pool tundi multikaid, aga kui laps harjub sellega, et nutiseadet polegi, siis ta ei protesteeri selle üle, miks see ära võeti, sest seda pole antudki,” ütles ta.
“Kui me oma lapsi armastame, siis peaksime väikese lapse nutiseadmest eemal hoidma,” kordas ta veel.
Üks probleemseid hetki on kooliminek
Aru möönis, et üks osa probleemist on see, et kooli minevale lapsele muretsetakse nutitelefon. Samas pole mõtet ka selle vastu võidelda: “Kui minu laps tunneb ennast seetõttu halvasti, kuna kõikidel teistel on nutitelefon, siis ma pean selle ostma, aga ma olen teda selleks siis ka ette valmistanud,” ütles ta.
“Ikkagi on vahe, mida ta teeb selles nutiseadmes, ta ei pea ju mängima mõttetuid mänge, võibolla meeldib talle muusika, siis ta saab seda selle kaudu kuulata. Kui nutiseade on käes, siis sellest võiks saada viis, kuidas laps peaks saama ennast arendada,” märkis ta.
“Ma olen Eestis natuke pahane ühiskonna peale, et me oleme lastele need seadmed kohe kätte andnud, aga me ei ole õpetanud neile, mida peaks tegema ja kuidas peaks tegema. Kui me tahame olla nutikas riik, siis me ütlemegi, et meie riigis ei anta lapsele enne 10-aastaseks saamist nutiseadet kätte. Aga see rong on läinud, selge see,” kommenteeris ta.
Rääkides tendentsist, et tihtipeale võtavad lapsed nutimängud reaalsesse ellu kaasa, ütles Aru, et see pole probleem. “Aju võtab alati selle teadmise, mis tal maailmast on ja kasutab seda oma käitumises. Kui lapse aju kesksed asjad on mängud, siis nad võtavad need loomulikult ka pärisellu kaasa. Selles iseenesest ei ole midagi halba, vaid see on pigem hea – eriti kui nad koos mängivad,” ütles ta, et selle pärast ei pea muretsema.
“Probleem on see, kui laps on tundide kaupa nutiseadmes sees,” rõhutas ta, lisades, et nutiseade erinen näiteks telerist seetõttu, et teler pole meil kogu aeg kaasas, nutitelefon aga on.
Kokkulepped nutikäitumiseks on kogu perele
Aga mida teha siis, kui laps on juba nutisõltuvuses? “Kui laps istub juba näiteks kolm tundi nutiseadmes ja lapsvanem saab aru, et see pole õige, siis mida ei tohiks teha, on see, et te võtate selle nutiseadme ja viskate aknast välja. Kellelegi ei meeldiks, kui ühel hetkel see asi, mis on meie jaoks tähtis, ära võetakse,” kommenteeris ta.
“Aga kui te tunnete või arvate, et teie lapse ajust võiks midagi paremat saada, siis tasuks seda asja kodus rääkida ja teha kokkulepe, mille põhjal vähendate järk-järgult nutiseadmes olemise aega. Näiteks lepite kokku, et meie peres me kõik üritame vähem nutiseadmes olla,” juhendas ta.
“Võib graafiku joonistada näiteks külmkapi peale – see on nagu sport lapsele, et kui vähe ta suudab olla nutiseadmes, aga see peab tulema kokkuleppena, mida on lihtsam saavutada 5–13-aastase lapsega,” ütles Aru, et väiksematega on lihtsam kokku leppida.
Ta ütles, et hea on ka, kui seda kokkulepet järgivad ka lapsevanemad. “Vanem saabki teha nii, et ütleb “Huh, me oleme kõik liiga palju nutiseadmes ja kõik joonistavad oma graafikud – sellest saabki nagu mäng, mille eesmärk on vähem olla nutiseadmes,” pakkus ta välja ühe võimaluse.
“Kui laps tõesti uurib astrofüüsikat oma nutiseadmes, siis las ta olla seal siis see poolteist tundi. On vahe sees, kas laps lihtsalt mängib arvutis, on sotsiaalmeedias või arendab oma aju,” sõnas ta, lisades, et vahel on seda piiri küll keeruline tabada.
“Lapsevanemana on oluline aru saada, mida laps seal teeb ja vähendada mõttetut aega nutiseadmes. Ning pakkuda välja alternatiivne tegevus – just see on koht, kuhu lapsevanemad kinni jäävad,” julgustas ta katsetama erinevaid asju – joonistamist, maalimist, jalutamist, sporti. “Teie ise teate, mis teie last võiks huvitada. Alati see ei ole lihtne ja alati see ei ole võimalik, aga me peame sinna poole püüdlema!” ütles Aru.
Ka teismelise jaoks on oluline kodurahu
Kui väiksemate lastega on kokkuleppeid lihtsam sõlmida, siis teismelistega suheldes võib igasugusest püüdes olukorda kontrollida tulla paksu pahandust.
“Kui asi on kodus liiga hull ja tundub, et mitte ükski asi ei aita, siis ei pea lõpuni võitlema. Tähtsam on see, et me saame oma lapsega hästi läbi, et laps tunneb ennast kodus turvaliselt,” rõhutas Aru.
“Kui ta on viis tundi päevas nutiseadmes, siis muidugi on see halb, aga kui te olete näinud, et seda ei ole võimalik niisama lihtsalt kontrolli alla saada, siis leppige kokku, et ta peab kooliasjad korda saama ja korralikult koolis käima,” andis ta nõu, et nugadele pole teismelisega mõtet minna.
Ta selgitas, et teismeline pole võimeline oma harjumusi päevapealt muutma, aga tarkus tuleb tasapisi. “Kui ta on 15, siis on lootus, et ta kolme-nelja-viie aasta pärast leiab ise oma tee ja saab aru, et ei ole mõtet oma aju raisata,” sõnas ta.
“Mina ajuteadlasena ei ütle kunagi ühelegi teismelise emale-isale, et nad peavad vägisi lapse nutiseadmes oleku aega vähendama hakkama – kõige tähtsam on see, et kodus oleks võimalikult mõistlik olla, sõbralik ja hea,” sõnas ta.
Nutiseade pidurdab uute asjade väljamõtlemist
Ikkagi on hea, et lapsevanem teab, mida ta laps nutiseadmes teeb. “Kahe klikiga on võimalik jõuda väga halbadesse kohtadesse internetis – meil on digiriik, aga keegi pole andnud lapsevanematele seda vahendit, kuidas lapsed ei satuks väga halbadele lehtedele – see on meie vastutada,” sõnas ta.
Aru ütles, et ära tuleks kasutada iga võimalust, mil laps ise tahab vanemaga arvutis nähtust rääkida. “Kui laps tuleb ja ütleb, et tule, vaata, mis mul siin on, siis te ütlete, et olgu, ma vaatan sinuga viis minutit ja kutsun sind siis omakorda mingit teist asja tegema,” ütles ta.
Kuigi robootika seondub nutiseadmetega, saab väike laps robotitega tegeleda ka nutiseadmevabalt. “Näiteks Lego Technicutes saab ehitada ja õppida väga väikeste detailidega asju tegema ka ilma nutiseadmeta. 5-aastase lapse puhul ma ka siin pigem natuke ootaksin, võib-olla 6-aastaselt tahab ta saada arstiks või paleontoloogiks,” tõi ta välja, et lapse huvid muutuvad kiiresti.
Nutisõltuvusest pole lihtne vabaneda, aga see on võimalik. Selle vastu aitab natuke see, kui seade endast kaugemale panna, aga teine asi on leida endale muu tegevus.
Rääkides lastest on oluline, et last defineeriks tema enda soovid, mitte nutiseade. See on oluline ka tulevikule mõeldes.
“Kümne aasta pärast ei pruugi Eesti olla enam innovatsiooni esirinnas, sest ajud, kes peaks meil uusi asju välja mõtlema, ei oska seda teha, sest nad ei ole uusi asju välja mõelnud, vaid kogu aeg nutiseadmest sisendit saanud,” ütles Aru.
“Meie ülesanne on õpetada lastele, kuidas uusi asju välja mõelda. Ja nutiseadmed võivad toetada seda, aga alles siis, kui lapsel on juba teeots käes,” sõnas ta.
Oht on selles, et kümne aasta pärast on meil võibolla poliitikud, ettevõtjad ja muud juhid, kes ei oska juhtida ja mõelda.
“Minul on kahju igast ühest lapsest, kes kaduma läheb, sest me peame iga aju hoidma. See kõik hakkab pihta üksikutest peredest, isadest-emadest, kes võtavad kätte ja ütlevad: ma ei teadnud, ma tegin valesti, aga nüüd on aeg seda parandama – mida rohkem on selliseid peresid, seda lihtsam on ka teisi veenda,” kutsus ta üles mõtlemist muutma.
Allikas: Pealinn